Rosenrot vs Grease

Käisin täna jõusaalis. Kogu see sabistamine kangelastega, Starterid ja käigu pealt mingi rämpsu söömine on tekitanud tõeliselt vastiku sopase enesetunde, mille vastu väike füüsiline koormus on väga mõnus. Rääkimata sellest, et mind tõsiselt häiris, et ma ei jõudnud seda dataprojektorit vedada. Tahan jälle saada suureks ja tugevaks!

Jõusaal oli peaaegu inimtühi, seal askeldas ainult üks veider tegelane. Ta ei ole just tüüpiline musklikasvataja. Umbes 40. Liibukad, musta värvi. Üsnagi paljastav trikoo, samuti must. (Iga teise inimese seljas oleks see komplekt tundunud meeletult kohatu.) Kaheharuline habe, kiilas pea, kõhnad jalad. Ma näen teda Avancias suht sageli (viimasel ajal pole ma ise ainult eriti sage külastaja olnud).
Seekord oli ta peale pannud Rammsteini plaadi "Rosenrot". See on lihtsalt hämmastav, kui hea on selle järgi jõusaalis treenida. Täiesti tõsiselt! Sünge pauer ja mitte ülearu kiire rütm sobisid minu pingutuste toetamiseks - moššisin veloergomeetril ja sikutasin raevukalt rauda :D Metal sobib jõusaali nagu rusikas silmaauku. Igas mõttes.
(Siinkohal käratati mulle peale, et Rammstein ei ole metal. Pisiasjad, arvan ma. Pisiasjad ja raske raud.)

Miks kasutab valdav enamus treenereid trennimuusikaks mingit latiinodiskot või träänsu??? Miks ei võikski keegi teha ntx raske metali aeroobikat? Või siis mingi industriali või maitea veel mille järgi. Povver oleks, ma ütlen. Aga kes mind ikka kuulab.

Pärast 45 minutit mõnusat trenni algas kõrvalruumis mingi spinning. Tibid ronisid rataste peale, tuli nende treener oma plaadiga. See plaat oli Grease'i saundträkk. APPPIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII! Miks, oh, miks?
(Kuigi tuleb tunnistada, et rida "you better shape up 'cos I need a man" sobib ka jõusaali. Aga ikkagi, Grease on jube.)