Kaltsaklus on diip ja kunstipärane

Kell kolm päeval avastasin ma õudusega, et kell viis toimub aastalõpunäituse avamine. Kahe tunni pärast. Pidulik avamine. Et mitte öelda bankett. Ok ok, see on võibolla natuke liig...aga siiski...
Ja mitte et keegi mulle oleks teatanud (hiljem selgus, et galerist kaotas mu meiliaadressi ära).

Avastus number kaks: ma olen kaltsakas. Mul olid töö juures seljas lambikad kulunud teksad ja kaltsukast ostetud kampsun. Stiil nimega Sportlik Kaltsakas.

Avastus nummer kolm: koju riideid vahetama enam ei jõua, kuna tööl oli ka vaja olla.

Paanika.

Järeldus: peaksin vähemalt püüdma töö juures natuke korralikumalt riides käia. Või hoidma kapis vahetusriideid. Ja mõned paarid kingi ehk. Ja käteräti, et saaks dushi all käia kiiruga...ja...muidugi ka fööni...jne

Lahendus: laenasin ülemuselt punast huulepulka ja töökaaslaselt punast küünelakki. Panin selga oma punase mantli ja ei lahkunud sellest kogu ürituse aja.

Kuradi palav oli.

Ülejäänud seltskond oli suures osas enam vähem samamoodi lambikates kaltsudes või natuke hullemini. Üleriietega ringi trampimine ei tundunudki väga kohatu. Mõned üksikud olid ilusad ja pidulikud ka.
Inimesi oli metsikult palju ja kõik trügisid. Üldiselt samad näod, mis tavaliselt Tartu kunstiüritustel. Nimelt näljased. Suupistete lauad tühjenesid üleloomuliku kiirusega. Kes parajasti üksteisele õlalapatsutamisega ei tegelenud, klatšis mõnda kolmandat, kiusles või hävitas veinivarusid. Üldisele kaosele lisas vürtsi nurgas olevast sündist tulev tuntud ja armastatud klassikapaladest koosnev tapeet.

Üle poole tunni ma seal olla ei jaksanud. Kiipsmailingulihased väsisid ära.
Teised läksid ka varsti laiali, sest vein sai otsa.

Loomaaed, mitte kunstnikud.

***
A näitus on yldiselt jama, ei soovita eriti.