7 mitte just ylearu olulist fakti mu kohta

Suur tänu sulle, RDN, suur tänu tõepoolest! Mu töine hommikupoolik sai rikutud, sest hakkasin mõtlema oma elu tähtsusetute faktide peale. Näiteks:


1. Ma olen kogu oma elu elanud ühes majas.

(Vast mingi 2-3 kuud max kusagil mujal korraga.)
20 päeva pärast saab täpselt 25 aastat. Veerandsada.

Loodetavasti muutub see umbes lähema kuu aja jooksul. Eks näis...


2. Ma ei ole kunagi korralikult sisse astunud ühtegi kunstiõppeasutusse.

Lastekunstikooli lihtsalt läksin ma ühel päeval ja ütlesin, et tahan seal käia. Pandi mind siis kohe kolmandasse klassi, sest ma olin juba natuke liiga vana (12?13?), et päris algusest alustada.

Kõrgemasse ei saanud sisse, sellest lähemalt järgmises punktis.

Ülikoolis õppisin ametlikult eesti ja soome-ugri keeleteadust ja tegelikult isegi läbisin selle õppekava. Lõpetasin aga hoopis maalikunsti. Kiusu pärast suisa.

Praegu kandideerin EKA-sse magistrisse. Eks näis...


3. Ma ei saanud 2001. aastal sisse TKK-sse.

Pärast rääkis üks kohalik maalikunsti õppejõud (kes mu isa natuke tunneb) mu vanematele, et nad mingil juhul ei laseks (just nii ütleski) mul kunsti õppida. Et ma olevat lootusetu juhtum ja täiesti andetu. Mu vanemad olid muidugi hästi kurvad ja rääkisid minuga sellest. Siis, kui ma TÜ maaliosakonna olin lõpetanud.

2006. aastal muigasin korraks saatuse iroonia üle, kui minu maal riputati Tartu Kunstnike Liidu aastalõpunäitusel sellesama naisterahva töö kõrvale seina.

Minu poolest võis tal isegi õigus olla. On üsna tõenäoline, et ma olen mingi andetu käkk. Aga ma arvan, et ma ei lase sellel ennast segada tegemast asju, mida ma tahan teha :P Eks näis...


4. Kui ma olin neljaaastane, joonistasin ma kõigile inimestele kollase nina.

Sest silmad olid sinised ja suu oli punane. Loogiline ju!
Ja kui ma oma nime kirjutasin, siis tegin E-tähele võimalikult palju neid horisontaalseid kriipse. Kõik mu E-d nägid välja nagu kammid. Ma arvasin, et rohkem on parem ja õigem.

Kui üles leian, lisan ka tõestavat-illustreerivat pildimaterjali millalgi.


5. Olen 157 cm pikk.

Üheksandast klassist saadik olen kasvanud tervelt 1 cm!


6. Ma ei ole veredoonor.

Sest ma kardan paaniliselt nõeltega veenides surkimist.
Selline nõrganärvilisus hämmastab mu arstidest vanemaid ja mu arstidest vanavanemad keeravad kindlasti korduvalt hauas ringi, kui ma järjekordselt süstalt nähes minestama kukun.
(Kui mult on vahel vaja vereproovi võtta, siis lasen ennast alati lamama panna.)

Õnneks olen ma väike ja alakaaluline (enam vähem alati alla 50 kg), mis on hea käepärane vabandus, kui mõni ülientusiastlik maailmapäästja üritab mind veenda koos temaga verd andma tulema.

Kui ma vanaks ja paksuks lähen, tuleb ilmselt endale kollatõbi või diabeet külge sebida...


7. Arvan, et kõige olulisem asi on armastus (igasugune).

(Ema on sul hipi!)

Ja et parem on jäädagi otsima kui olla ilma.

Ja et otsida ei saa kellestki-kusagilt väljaspoolt ennast.

Tegelen seesuguste otsingutega vahel vabadel hetkedel ja unetutel varahommikutel.
Tänu töötu elustiilile on viimasel ajal selliseid mõttehetki rohkem saanud. Sellega võib lausa ära harjuda. Otsimine võib olla elustiil samamoodi kui armastamine. Ma arvan, et ma armastan otsida ;)


Tänan tähelepanu eest!
Nüüd on sul 7 fakti, millega sul pole midagi kasulikku peale hakata.

Kuna nii on kauniks kombeks ja et ma mitte üksinda igasuguste veidrustega ei tegeleks, paluks järgmised 7 fakti kirjutada kaaskurtjal ELIZAL, ANNA von ROOSAMANNAL ja KADIL PÕDRASALUST.