Tagasi brittide hulgas

Jõudsin õnnelikult tagasi Londonisse. Kuna lubasin purjuspäi RDN-le, et kirjutan midagi fugitooli, siis, et mitte syya oma sõnu, jagan paar tähelepanekut Iirimaa tripilt.

***

Iirimaa on kummaline koht. Seal on palju kive. Ja palju lehmi. Palju turiste USA-st. (Olla nähtud selliseidki, kes arvavad, et Euroopa on riik.) Iirimaale reisivad nad seetõttu, et paljude juured on seal, ja mõned vist ka selle pärast, et see on Ameerikale kõige lähemal asuv punkt Euroopas.

Iiri mehed tantsivad pubis. Mitte naistega, omavahel. Hoiavad kätest kinni ja kargavad ringis mingit kohalikku kepsakut. Tegelikult on see täitsa lahe.

Iirlased näivad väga armastavat oma Guinessi õlut. Kohtasin mitmeid loomi, kelle nimi on Guiness, ja ka paari last. Ma saan aru, kui koer saab nime õlle järgi, sest ta on tumepruun ja valgete laikudega...aga laps? Jällegi päris lahe :)

Iiri politseinikud on....kompleksivabad. Või siis lihtsalt ei viitsi välismaalastega väga jännata. Hipivana (inglane, mitte kohalik), kelle sohval ma Dublinis surfasin, sõidutas mind pubi ja linna vahet, vahepeal viskas paar õlut, siis jälle rooli. Ütles, et sellest ei tehta eriti numbrit, eriti kui aktsendist aru saadakse, et inglane. Või ehk loodavad nad salaja, et las, raisk, sõidab ennast juppideks?

Ilm on Iirimaal kohutav, hullem veel kui Eestis. Muutub umbestäpselt iga 15 minuti tagant. Üks kohalik märkis, et neil on ühes päevas kõik neli aastaaega. Väga võimalik, sest aastaaegu neil tegelikult ju eriti ei ole. Vahepeal lihtsalt sajab natuke rohkem vihma.

***
Marsruut oli: London-Dublin-Galway-Inishmore-Galway-Dublin-London

***

Galway tundus päris ...kodune :)

Rattaga Inishmore'i saarel.

Ta armastas ainult minu porgandeid, mitte mind :(

Maailma lõpp.

Piknik ühele maailma lõpus.