Uued tuttavad vs Väike Eluterve Paranoia

Olin eile J-l külas. Ta elab ühes vanas mahajäetud haiglakompleksis, mida üüritakse odavalt korteritena välja. Huvitav paik, natuke jube ka. Kõik need haiglakoridorid ja sildid ustel ja kohati isegi mahajäänud haiglakraam.

Vaatasime mingit lambikat asja netist ja hängisime niisama. Järsku koputati uksele. Ilmselt ylemise korruse vanaeit jälle kaebab helitugevuse yle. Noh, päris hiline õhtu oli juba ka...öörahu algab kell 11.

Läks J uksele asja klaarima. Kuulasin eemalt diivanilt, et vaidleb millegi üle. Et: ei ela siin mingit Evat. Aga võibolla elab mõnes teises korteris? Uksetagune jäi endale kindlaks. Et peab õige koht ja palati nummer olema. Ja tema ei tea midagi muud, kui et Eva peab seal olema.
Kutsuti siis lõpuks mind...et noh...proovida ju võib. Enne nagu ei seostanud üldse, et mul sellega võiks mingit pistmist olla.

Ukse taga seisis pikemat kasvu sale ja hästi ilus tüdruk. Ikka no väga kena. Üks kenamaid, keda olen näinud.
Selline kerge gooti- või emoteema. Ülipikad süsimustad juuksed, must silmameik, tumedad riided. Mingi rõngas lõuas.
Pimedas koridoris nägi ta välja nagu ehtne kummitus.
Surus mul kätt ja ütles: "Tere, Eva. Mina olen palatist nr. 135.""

??????????????????????????????????????????????????????????

Nojah, selgus, et see on yks neiu, kes mulle Orkutis on aegajalt mõistukõnelisi kommentaare jätnud. Ma olin kunagi tema ilusaid fotosid kiitnud. Ta siis vastas.

Crrt: "Ehh, tegelikult ma ei ela siin ju päriselt..."
Sia (tema nimi orkutis): "Ma TEAN..."
Crrt: "Tegelikult ma ei ela varsti üldse enam Tartus..."
Sia: "MA TEAN."
Crrt: "Ma ei suuda meelde tuletada, kas ma olen sind varem ka kusagil näinud."
Sia: "Mina ka mitte. Raamatukogus äkki?"

Selgus, et Sia oli kolinud sinna samasse kompleksi ja elas mööda koridori natuke maad edasi.
Et ta oli näinud (sic!) läbi akende, et J-l on maalid seinte peal...et ju vist kunstnik. Ja et tal on suitsukonid aknalaual (tegelikult jätavad neid kohalikud nilbed vanamehed, neist kirjutan mõni teine kord). Mõni peaks ikka hakkama kardinaid harrastama...

Sia vabandas ette ja taha, et ta nii hilja tülitanud oli, ja surus veelkord mu kätt. Ja läks siis minema. Palatisse nr. 135 ilmselt.

Mina ei saanud öö otsa rahulikult magada ja kirjutasin kojujõudes siia bloogi jutu jalgrattasõidust.

Sia