Veidi tuhka blondidele juustele ehk LOLLUSEST.

Inspireeritud hiljutistest juhtumistest ja ühest minu jaoks arusaamatust blogisissekandest.

LOLLLOLLLOLL! Ma olen täiesti loll! Krt nii loll on ka loll olla kui loll mina olen.
Ma olen alati arvanud, et lollus peaks valus olema. Sellisel juhul oleks ma juba maohaavade kätte kõngemas Ibuprofeni pideva üledoosi tagajärjel. Mis oleks samuti eriti valusalt loll.

Minu lolluse suurus on võrreldav ehk ainult teiste inimeste määratu mõistmatusega selle lollusega kokku puutudes. Oma lolluses aga ei suuda mina nende mõistmatust mõista ja pean seda nende lolluseks. Nii siis vehime teineteise suunas sõrmega ja karjume: "LOLLLOLLLOLL! Sa, krt, oled LOLL, raisk!". Nii saanudki kari lolle.

Kui ma eviks vähem lollust, hoiaksin ehk oma suumulgu veic koomal, siis ei paistaks LOLLUS nii hirmsasti silma. Aga ei!!! Selleks olen ma liiga LOLLLLLLL! Ma levitan oma lollust üle maa ja see kajab mulle vastu igast ilmakaarest: LOLLLOLLLOLLLLLLLLLLLLLLLLLL! Siis on ikka eriti loll tunne.

Kui mul õnnestuks korraks oma lauslollust varjata ja keegi mind enam lolliks ei sõimaks, siis oleksin ilmselt piisavalt loll, et hakata ennast targaks pidama. See oleks ikka üks väga loll mõte ja sellest sünniks palju suurt lollust ja muud kurja.

Et seda suurt lollust ja kurja vältida, võtan aegajalt enda lolluse peale kirjuda: LOLLLLL! LOLLOLED! Sa oled nii loll, maivõi! Crrt ON LOLL!Crrt ON mingi ERITI LOLL!

See võib küll tunduda veidi loll aga midagi kavalamat ei suuda ma oma lolli ajuga välja mõelda.
Usun, et väike loll profülaktiline enesepiitsutamine aitab ära hoida tagantjärele tarkust. Mis on maailma kõige lollim asi üldse.

PS! Ja siis ma kasutan seda väikest lollust kaitsmaks ennast süüdistuste eest suures lolluses. Vot nii loll olengi.