Paanikaosakonna hilisõhtune meeldetuletus:

Kaitsmiseni on jäänud 5 päeva. S*tax palju on veel teha. Ja mida sa, raisk, molutad???

Järgnev tekst on tervitustega RDNile, kes arvab, et ma ennast pooleks pingutan.

Täna varahommikul läksin kooli kindla veendumusega päev otsa maalida. Vahepeal oli küll vaja ainult Kadi kaitsmisel käia... aga see ju ei sega.

Passisin koolis ja ootasin juhendajat. Maalisin täpselt kolm kriipsu.
Veiko tõi mulle hunniku plaate. Kuulasin plaate, molutasin, mõtlesin, et küll hiljem jõuab maalida.
Lugupeetud Härra Juhendaja ilmus just siis, kui ma hakkasin juba minema, et Kadi üritusele jõuda. Vestlesime juhendajaga veidike. Isegi täitsa asjalikest asjadest. Leppisime kokku, et homme katsetame mingi möginaga, mis taustal võiks huvitav välja näha.

Kadi kaitsmine oli väga hea (B sai hindeks), liigutav ja paanikat tekitav. Hirm tuli peale, kui mõtlesin, et varsti endal samasugune asi vaja läbi teha.
Tekkinud paanika leevendamiseks jõime Ülikooli Vanas Kohvikus yhe väikse veini.
Läksime Anjakesega ja Kadikesega osakonda ja ajasime juttu. Maast ja ilmast. Siis läksid nad kuhugi edasi tähistama ja mina olin kindlalt veendunud, et ma hakkan maalima.

Maaliklassis oli Andrus. Andrus oli veel suuremas paanikas kui mina, lisaks oli tal mingi aine kuritarvitamisest jäledalt paha olla. Läksime poodi, et osta midagi kosutavat. Vestlesime. Maast ja ilmast. Sõime. Lohutasime ning kiitsime vastastikku teineteist.
Ma pildistasin veidike postri jaoks, mille ma lollist peast lubasin osakonnale teha.
Ei. Me ei hakanud maalima, läksime hoopis ja vaatasime teise kursuse arvutigraafika töid.

Rauno tuli ja küsis, kas ma õlut tahan. Ma ütlesin, et ei taha. Rauno on vist kõige lahedam õppejõud üldse.
Vestlesime teise kursusega maast ja ilmast.

Rauno tuli poest tagasi ja tõi mulle siidri. Ja šokolaadi ( AWWWWW!).
Istusime koos maaliklassis ja ma jõin siidri ära. Loomulikult jäin ma seepeale jäledalt täis (yllaylla). Paanika võttis jälle võimust, ma proovisin maalida. Kuidagi hirmus keeruline oli. Teised istusid sealsamas, jõid ja vestlesid. Kõikvõimalikel teemadel. Rahvast tuli järjest juurde, muusika mängis, kõigil oli hästi lõbus. Jõudsin vahelduva eduga maalida umbes 2-3 tundi. Pidev inimeste voorimine edasi ja tagasi hakkas suht närvidele käima. Ja pea käis ringi, sest ma olin siidri peale lisaks ühe Starteri kummutanud. Karusell-karusell!

Tuli Riho ja kurtis, et ta eesti keele järeleksam läks vist jälle untsu (mis oleks tegelikult suht nõme, kuna ma olen tema mitteametlik järelaitamisõpetaja eesti keeles). Vestlesin temaga sellest natuke.
Riho hakkas oma graafika töid hindamiseks seina riputama, mina passisin veel paari neiuga kõrval ja ilkusin. Riho kallal on lihtsalt nii tore norida. Ta ei saa kunagi pahaseks.
Riho lasi oma tööd aerosoolvärviga üle. Kinnises ruumis. Akent ka lahti ei teinud - milleks kaifi raisku lasta?



Istusime tibidega diivanil ja itsitasime. Padjaklubitasime-vestlesime. Riho rääkis roppe anekdoote.
*Leidsime, et sõnapaar "autopede salaelu" on väga ilus. Eesti keel on nagu muusika.
*Me kõik nõustusime, et Riho graafika on kole. Ja lisatud aerosooliga veel topelt.
*Kertu juhendaja sai hakkama õhtu killuga - nähes, et Kertu üritab teha A0 suuruses joonistust mehaanilise pliiatsiga: "Vanasti heegeldati pitsi!" ... OK, praegu see millegipärast ei tundu enam nii naljakas.

Igatahes. Riho tõi mu autoga koju. Rihol on ilus valge Honda. Tuunitud tuledega. Roosade istmekatetega. Ta ise õmbles need.
Noh, vähemalt polnud need karvasest riidest.

Ma olen räigelt väsinud ja mul on paha olla. Pea käib endiselt ringi. Tegelikult võiks isegi öelda, et ma tunnen ennast nagu täielik kalts.
Loodetavasti jõuan ma öösel vähemalt selle postri valmis...
Ja homme maalin raudselt terve päeva!