A mina käisin esmaspäeval Tlnas.

Hoiatus! Järgnev tekst on pikk. Eliza, andesta mulle, kui suudad!

Kole oli.

Seda koledam, et ma käisin Emakeeeele Seltsis ettekannet pidamas. Selts on kohutav gerontide kogunemispaik. Teate küll, sellised kõvera puust jalutuskepiga tüübid, kes veavad ennast kohale ja hakkavad krigiseva häälega eesti keele grammatika peensuste üle vaidlema. Või ehk ka selle üle, kas parajasti käsitletav teema kuulub üldse kõrge keeleteaduse valdkonda või on tegemist vaid folkloristikaga (ja ausalt, folkloristid on siis ilgelt pissed off ja üritavad tõestada, et nad ikkagi tegelevad keeleteadusega ja ei ole üldse tegelikult folkloristid).

Need, kes ei olnud muldvanad, nägid välja sellised stereotüüpsed filoloogid. Noh, et umbes 40 aastat, hallid või pruunid lohmakad riided ja puust ugrimugri stiilis kaelaehe, arusaamatut värvi juuksed, purgipõhja meenutavad prilliklaasid ja lisaks kohutavalt palju koletähtsat infot, mida jagada (aga mida keegi kuulata ei viitsi).

Ühesõnaga tundsin ennast oma lühikese seeliku ja erepunase huulepulgagga seal nagu valge (blondiiin!) vares. Tomatitega nad mind õnneks ei loopinud. Küll aga suutis eelmine kõneleja läpaka, millest ma oma pauerpointi pidin näitama, üsna põhjalikult ära käkkida. Pool ettekannet tuli ilma läbi ajada.

Kõik eesti keele õppetooli tegijamad vanad olid ennast kohale vedanud ja naeratasid mulle oma kunsthammastega. Patsutasid pähe ja ütlesid, et ma võiks oma baka ju kohe ära kaitsta. Võiks jah aga ei taha. Ei taha lihtsalt niisama tühja koha pealt mõttetut teksti produtseerida ja pläkutada. Ei meeldi see süsteem, et kõigepealt teeks mingi pisiuurimuse, kirjutaks sellest seminaritöö, siis peksaks veidi vahtu ümber ja kirjutaks tiitellehele: bakalaureusetöö. Fui. Humanitaarteadlased tramaivõi.

Kuidagi väga ebamugav ja veider oli olla. Oma jutuga panin ka nii puusse kui põõsasse. Pooli oma kavalatest mõttekeerutustest ja -pärleist ei jõudnud üldse kuuldavale tuua. Aga nad vist ei saanud aru.

Nojah. Ja siis ma mõtlen siin, et ma saaksin tegelikult kohe, kui ma oma baka ära kaitsen, Helsingi ülikooli doktorisse minna. Seal mingi tegelane olevat mu asjadest huvitatud.
Millegipärast kohe üldse ei meelita...
Filoloogina olen ikka täiesti lootusetult läbi kukkunud.
Hobi korras võib sellega vahel tegeleda aga mitte rohkem.

Mitte et kunstnike seltskond kõvasti parem oleks. Lahedate inimeste põud valitseb üldse igal pool. Mingit sära ei ole, mõttetu üksteise materdamine ja kisma käib. Ulgumine ja hammaste kiristamine. Ja vigin. Ärgem unustagem viginat.