Kohanemisest...

Läksin neljapäeva õhtupoolikul bussijaama tuttavale vastu.

Kell oli umbes poole kuus, tänavatel tipptunniaegne sagimine, inimesed tulid töölt.
Mõnisada meetrit enne bussijaama hoonet jalutas mulle vastu mees, kellel oli suur nuga käes. Nagu SUUUUUUUR nuga.

Jõudis minuni ja hakkas minu näo ees selle noaga vehkima, ise karjus ja sõimas mind vene keeles. Olin täiesti rabatud, arvasin, et ta tahab mult käekotti röövida. No näiteks. (Ise seda talle siiski pakkuma ei hakanud. Pigem kaalusin, kas vihmavarjuga äsamine oleks hea või hoopis väga väga halb mõte.)
Mees aga ei teinud katsetki midagi röövida, lihtsalt röökis mu pihta täiesti seosetut teksti, mida vürtsitas mahlakate roppustega.

Ülejäänud inimesed kõndisid rahulikult mööda tänavat edasi, keegi ei teinud teist nägugi. Ilmselt on selline asi siinkandis igapäevane ja normaalne, järeldasin.

Mees jättis oma röökimise ja vehklemise sama ootamatult, kui oli alustanud...ja kõndis lihtsalt minema. Mina jäin lolli näoga järele vaatama.

Paari minuti pärast jõudis minuni haleda nutuse näo ja katkiste dressidega vene poiss, kes painas mult kolmekümmet krooni - "Saaremaale sõitmiseks, piletiraha jääb natukene puudu".
Õpin kiiresti. Marssisin teisest tuima näoga ruttu mööda.