Napilt ilus...

Mõned ajad (aga mitte väga palju) tagasi juhtus nii, et oli napilt ilus, kui müüjanna (pärast väga raske tööpäeva lõppu ja nii mõnigi aeg peale 27ndama sünnipäeva saavutamist ) päris poes, et kui vana te olete ja vabandas turtsatades peale mõningast kalkulatsiooni.
Seejuures ta tegi seda ka 5 ja/või 3 aastat tagasi.

Napilt ilus! (Kui norida, siis suhtlemisstiil jättis soovida, sest tegelikult olen ma ju püsiklient ja rumalaid küsimusi ei vaja.:p)

Ka nüüdki õnnestus väga raskete arvutuste tulemusel siiski miskit öelda. (Üks aasta siia-sinna - toimeito, tomaato.) Paraku selgus ka see kord ja mittevägaüllatuslikult, et tegemist oli legaalse ostjaga.

Korraks oli vähemasti ilus olla, sest kole paistis möödas olevat. Tuli vaid väga tugevat irvet tagasi hoides PIN õigesse kohta toksida.

Yours truly,
E

P.S. Kuisuljuhekoossiispüüateisteleginooremnäidakuisuljuhekoossiiskõikesedateeee....
P.P. S. MitteetmeistkõikMaarjaSõnajaladoleks!
P.P.S.S Siiski kole on endiselt tagasi aga ülejärgmisest nädalast on puuuuhkuuus. Äkki isegi hakkab heam.

and a lilac that grows on a broken glass

Tegevust leiab veritsemishuviline emoisiksus eesmärgiga vabastada aed maasse kaevatud klaasikildudest!
Maksan vastavalt kokkukogutud klaasikildude massile. Tööriistaks on pakkuda sealtsamast leitud kulp ja kildude kogumiseks paksust kilest kott (ka samast kohast välja riisutud).
Lisaks võib huvi korral endale saada:
2 ämbrit (üks põhjaga, teine läbipaistva põhjaga)
1 pesukauss
lömmis kastrul
2 kastrulikaant
nuga (veel nürim kui need, mis kirjasaatjal kodus leiduvad)
üks taldrik (veidike väiksematüüpi praetaldrik)
liivavorm (kollane, jänesekujuline)
kaks antiikset põllutööriista
ja veel muud paska, mida kirjasaatja ei ole meelde jätnud või tuvastanud ja muidugi ka seda saasta, mida ta ise välja kaevab.

Huvi korral võib konflikti astuda suitsukonisid tema tööterritooriumile pilduva üleaedsega.(not at all frowned upon)
Esmaabi ei paku.
Aardeotsijatel ja muidu töötutel mitte tülitada!

ja nii hakkabki olema?

Esmaspäevad on koledad. Eriti peale seda pikka nädalavahetust.
Kõigepealt tööle jõudes ~8:15 tuleb kohe telefonile vastata telefonikõnele ja organiseerima hakata. Okei, et tööaeg jne, anname andeks.
Vähe sellest. Paar tundi hiljem helistab vene keelt kõnelev kodanik. Kuna täna _eioleminupäev_ (juba sellest, et veidike sai aktivist oldud võib välja lugeda, et kõik ei ole korras), siis üldiselt üritasin ma oma emakeeles vastata. Minutiga jõudsime tõdemusele et ja nje panimaaju ja läksime laiali. Nii see maine langebki.

Seni siis jutt lauatelefonist, mille kaudu aegajalt saabki veidraid kõnesid.

Lõunaajal tuleb aga isiklikule kõne ja keegi ei räägi. Siuke heli ainult, nagu kellegi telefon oleks taskus ise helistanud vm. See selleks. Tund hiljem helistab sama number uuesti. Vastan jälle.
Siuke reibas vanema meesterahva hääl vastab ja järgneb umbes selline dialoog:
Mina: "Tere, E kuuleb"
Hääl telefonis: "Aljoo"
m: "Tere tere"
ht:"Aljoo"
m:"Jah, ma kuulan teid, mis mureks?"
ht: "Aljoo, kes kuuleb"
m: "E-le helistasite"
ht:"Ei mina ei helistanud kellelegi"
m:"Noh aga te ju helistasite."
ht:"Ei, mina ei ole kellelegi helistanud"
m:"Noh okei, aga keda te tahate?"
ht:"Kas Antsu ka on?"
m:"Ei, Antsu ei ole"
ht:"Aga millal on"
m:"Üldse ei ole, ei tule ka, pole olnud ka."
ht:"Selge, siis on vist vale number"
m:"Järelikult."

Vanaonuonmulants!

Täna ma rohkem võõrastelt numbritelt tulevatele kõnedele ei vasta.

Kohanemisest...

Läksin neljapäeva õhtupoolikul bussijaama tuttavale vastu.

Kell oli umbes poole kuus, tänavatel tipptunniaegne sagimine, inimesed tulid töölt.
Mõnisada meetrit enne bussijaama hoonet jalutas mulle vastu mees, kellel oli suur nuga käes. Nagu SUUUUUUUR nuga.

Jõudis minuni ja hakkas minu näo ees selle noaga vehkima, ise karjus ja sõimas mind vene keeles. Olin täiesti rabatud, arvasin, et ta tahab mult käekotti röövida. No näiteks. (Ise seda talle siiski pakkuma ei hakanud. Pigem kaalusin, kas vihmavarjuga äsamine oleks hea või hoopis väga väga halb mõte.)
Mees aga ei teinud katsetki midagi röövida, lihtsalt röökis mu pihta täiesti seosetut teksti, mida vürtsitas mahlakate roppustega.

Ülejäänud inimesed kõndisid rahulikult mööda tänavat edasi, keegi ei teinud teist nägugi. Ilmselt on selline asi siinkandis igapäevane ja normaalne, järeldasin.

Mees jättis oma röökimise ja vehklemise sama ootamatult, kui oli alustanud...ja kõndis lihtsalt minema. Mina jäin lolli näoga järele vaatama.

Paari minuti pärast jõudis minuni haleda nutuse näo ja katkiste dressidega vene poiss, kes painas mult kolmekümmet krooni - "Saaremaale sõitmiseks, piletiraha jääb natukene puudu".
Õpin kiiresti. Marssisin teisest tuima näoga ruttu mööda.

Kas tervitada saab vä?

Selle looga tervitaks. Eijolelinavästrikulaul.
Et kui teist oli ainult kuulata, siis meelelahtuse mõttes tasub Koreograafiat ka vaadata.

Aga muidu ei ole äge. Selline tunne oli esmaspäeva, et oli pikk nädalavahetus (3 päeva või nii), mitte 2 nädalat puhkust. Lillekesi ka lõigata ei lastud, kohe lajatati reaalsusega ja tuli teotseda....

Puhada ja mängida ja Ärasse tahan!

no okei siis

Et magan mina täiesti õndsat und, järsku on mingi häiriv pinin. Pinisemine muutub järjest häirivamaks, ilmneb, et telefon. Võtan läbi une ärritatult telefoni vastu. Järgneb dialoog:
Mina: Halloo
Hääl telefonis(Selline tugeva vene aktsendiga daame hääl oli): Paljun vaabastage kanalid.
Mina: Kuidas? (kuidas nagu kuidaspalun, mitte nagu kuidasmakanaleidvabastamapeaks)
Hääl telefonis: Äärge hoijdke kaanaleid kinni
Hommikul mõlten, kas oli päriselt või mitte. Oli päriselt. 1:03 helistas mulle mingi suvaline taksofirma. Loodetavasti vabastasin kanalid.

Selline lugu siis.
Tulge homme jälle!