Talisuplus ja alkoholism

Esmaspäeval oli siis see Jägala koseüritus. Ma olin hommikust peale absoluutselt veendunud, et mina küll sellise ilmaga vette ei roni. Ilm nimelt oli paduvihmane, temperatuur umbes 10 kraadi üle nulli. Igaks juhuks võtsin siiski kaasa vahetusriided (kui vihm mind märjaks sadama peaks) ja Väikse Lapiku (neid ikka läheb...) .

Õppetoolis oodates ajasin juttu veel mõne tibiga (meil peaasjalikult tibid ongi)...ega needki väga vee sisse kippund. Kui kohale ilmus Toomik, hakkasid tibid aga meelt muutma. Õppetooli juhataja tundub meil nimelt olema äärmiselt sõbralik ja meeldiv. Kohati ülearu hoolitsevgi. teatas, et loomulikult ei ole asi kohustuslik, kuna võib olla eluohtlik (see kyll nyyd kergendus...). Ajas juttu ja uuris, et kõigil ikka veekindlad jalanõud, soojad riided jne.

Mulle meeldib, kui asjad ei ole kohustuslikud. Oleks ta öelnud, et kõik PEAVAD, siis oleks kohe rebeldama hakanud. Mul on tekkinud allergia kamandamise suhtes.

Jägalale sain Toomiku autoga. Poole maantee pealt lõppes vihm ära.

Kose juures paistis PÄIKE. Mitte raasugi vihma ei kukkunud kuskilt.
See tegi tuju heaks. Nagu ka viski (rumm, brändi, konjak), mida rahvas oli ohtrasti kaasa võtnud ja innukalt tarbis. Kohal oli veel filmigrupp, kes tegi Toomikust dokumentaalfilmi.
Kui piisavalt joodud, asusime asja kallale.

Ülesanne number 1: jalutada üle kosepealse läbi voolava vee teisele kaldale.

Ülesanne number 2: ronida üle saviste ja teravate kivide kose TAHA.

Ülesanne number 3: hüpata vette ja ujuda läbi kose.

Ülesanne number 4: ukerdada kaldale ja tuldud teed tagasi.

Tehtud!

Kommentaariks:

1: ma pole vist mitte kunagi jalgupidi niii külma vee sees solberdanud. Alguses oli selline tunne, et jalad jäätuvad ära ja murenevad teravate kivide otsas tükkideks (nagu filmis).

2: mõnevõrra savi ja vetikatega kaunistatult jõudsin kohale.

3: kosk peksab ikka päris tugevalt vastu pead ja vee alla. Tugev vool ja põhjas olevad teravad kivid ka just ei hõlbusta ujumist. Korraks oli selline tunne, et ei saa kuidagi vee peale tagasi. Hirmus rabelemine ja hingata ei saa. Korraks oligi jube.

4: edasi oli ainult külm ja märg. Kuna ma ronisin poolte riietega vette (ei tahtnud videokaamerate ees liputada), siis olid pooled riided ka märjad. Aga sellest sai üle minu hea sõbra Väikse Lapiku abiga.

Tagasisõit oli tempokas, ilmselt ka tänu sellele, et mitte keegi meist ei olnud kaine.
Pärastlõuna möödus koolis tinistades ja oodates, et mu teksad ära kuivaks.

Ja nii hakkabki olema ilmselt. Meil suurem osa õppest workshoppidena...
Homme lähen metsa ja võtan sõbrad kaasa :S