Müügispetsialistidest (minu uus foobia)

Täna poodeldes satusin mingisse eriti nooblisse butiiki. (Plaan oli osta uued saapad.)

Marssisin sinna rikka venelase tibi näoga sisse ja kahetsesin seda samas. Kohe lendasid mulle kajakatena peale kaks müügispetsialisti-daami, kes mind väga professionaalselt sisse piirasid. Iseseisvalt ringi vaadata ei tahtnud nad mul väga lubada.

Kuna saapaid seal ei müüdud, sis suutsin nende ülevoolavale abivalmidusele vastuseks öelda, et otsin...ee...ööh...kleiti! Just, seda ma otsingi (ja miks ka mitte?).

Kajakadaamid olid minu soovi üle üliõnnelikud ja otsisid mulle kohe mitu kleiti. Hinnaklassis 4000 eeku ja peale. Kusjuures kleidid olid üsna koledad. Otsustasin, et tagumine aeg on natuke ausust ilmutada ja teatasin, et 4000 eeku kleidi peale panna on minu meelest *veidi* liig. Daamide ind jahtus ja nad vaatasid mind mõnda aega nõutult.

Kuna nad aga ilmselt olid omavahel kokku leppinud, et ärivad mulle kindlasti midagi maha, siis leidsid nad mõningase otsismise järel mulle ühe allahinnatud kleidi. See maksis ainult tonna ja natuke peale. Väga kole ei olnudki. "No proovige ikka selga," nõudsid kajakad, seisid mul kahekesi tee peal ees ja sõna otseses mõttes puksisid mind proovikabiini poole.
"No tulge ometi, tulge nüüd, siin on ju peegel!"

Panin kleidi selga. Kajakatädid ootasid kardina taga juba kannatamatult.
"Oi, teil on täitsa...rinnad," jahmus üks, kui mind kleidiga nägi. Nagu DOOH! Seda enam, et kleidi dekoltee ulatus suht nabani ja täitsa rinnad olid täitsa idiootlikult eksoneeritud.
See pidi see viimane Pariisi mood olema, teadis üks tädi rääkida.
Mina tundsin ennast ignorantse JA paksuna.

"Aga te saate siia ka nööbi õmmelda, siis seisab ülevalt poolt kinni," julgustas tädi.
"Aga see vöökoht on sel ju samuti väga vales kohas," julgesin mainida.
"Aga te võtke vöö üldse ära ja pange mingi enda oma asemele!"
Tädi näppis mind igalt poolt ja kohendas kleiti.
"Aga see kleit on ju liiga pikk," ei olnud ma siiski rahul.
"No aga seda on ju nii lihtne lühemaks teha," ei mõistnud kajakad jällegi minu probleemi.

...

Jätsin kleidi siiski ostmata ja põgenesin. Kajakad jäid minust teineteisele midagi kõrva sositama.
Saapad jäid samuti ostmata, sest ei tahtnud jälle ahistatud saada ja rohkem poodi ei läinud.
Homme lähen mõnda kaltsukasse. Seal ei ole tavaliselt nii professionaalseid müügiinimesi.

Kodukeemiast

KÄisin eile ujumas, nüüd on juuksed mõnusalt kloori täis.
Miks ma seda välja ei pese, te küsite?

Aga sellepärast, et mu vann ja kraanikauss on oma funktsioonidest veic valesti aru saanud ja ei liiguta sopavett mitte allapoole, vaid saadavad selle minu juurde tagasi.
Lisaks veele tuleb peamiselt juukseid. Vanniaugust noh! Ja need ei ole mitte minu kiharad, seda võin kohe öelda. Nüüd ma sis tean, kust õudusfilmide masterid inspiratsiooni ammutavad.
Ma ei taipa midagi torustike hingeelust ega arhitektuurist aga kahtlustan vaikselt, et minu vanni jooksevad kokku kogu paneelmaja inimeste juuksed. ÖÄK.

Kuna probleem on näidanud üles soovimatust ise laheneda, otsustasin midagi ette võtta.
Ostsin pudelitäie sodi nimega Tiret. Tegelikult tahtsin osta Torusiili aga Torusiili pudelil on lastekindel kork...
Valasin sodi rõõmsalt äsi hõõrudes vanni ja läksin magama. Ja ennäe imet! Hommikuks oli vann sodiveest tyhi, ainult põhi oli kaetud igasuguse võika sopaga. Võidurõõmsalt keerasin kraani, et asuda soppa maha pesema. Kraanikauss hakkas imelikult korisema. Lasin sis vett ka kraanikaussi. Seepeale hakkas mu vanniauk uuesti vett ülespoole saatma.

50 eegu eest Tiretit down the drain...
Täna ostan Torusiili, kui ma ka pudelikaela pean maha lõikama, et seda kätte saada!
Ja sis ostan veel äädikat ja soodat, sest Eliza teadis neid soovitada.

Võrdleva tabeli uurimistöö tulemustest avaldan hiljem siinsamas.
Seni peaks kellelgi külla minema, et saaks pead pesta...
Huvitav, mida Kristiina arvaksid, kui ma neile sisse sajaks sooviga duši all käia?

News from the ghetto

Õhtul pärast kooli trammiga koju loksudes viskasin korraks pilgu selle põrandale.
Pärast mõningat põranda silmitsemist jõudis mulle äkki kohale, et see löga,
mille sees ma seisan, on poriga segunenud veri.

Ja ma ei räägi siin mingist paarist plekist. Või väiksest ninaverejooksust.
Verd jätkus ohralt trammi trepile, vahekäiku, istmete alla.

Korraks oli selline tunne, et hakkan oksele.
Istusin ja üritasin jalgu mitte põrandale toetada...


***