Hoiatus Elizale! See on pikk tekst. Saagamõõduline. Siin ei ole mingit asjalikku infot. Ära loe seda."Kangelased" on siis nüüd lõpuks avatud.
Näituste tegemine on ikka nii tore: mõnus närvikõdi, ringijooksmine, suhtlemine, raskete piltide ja muude asjade tõstmine ja tassimine, väike öine maalritöö liiga rääbakate seinte kallal. Enesekriitika.
Enesekriitika on palju valusam kui keskööni seina võõpamine. Pidevalt on mingi kahtlus, et kas ikka saab küllalt hea. Miks kurat see lõuend lokib??? Kas õnnestub tööde halvad (või siis lihtsalt natuke ebaõnnestunud) küljed peita ja maskeerida? Kas tööd sobivad omavahel ja moodustavad terviku? Kas mõte jõuab vaatajateni? Mis siis saab, kui kellelegi ei meeldi? Mis siis saab, kui pole küllalt diip?
Ma olen oma tööde suhtes kohutavalt kriitiline ja umbusklik. Teiste inimeste töid on palju parem üles panna.
Enda piltide juures tead iga nõrka kohta. Nendega on seotud mingid isiklikud mõtted ja emotsioonid, mis võiksid tööst ka välja paista, samas nagu eriti ei taha ka, et teised neid teaks. Ja ma ju ise näen, et see või teine koht on nõme või halvasti välja tulnud. Ja teised näevad ka, ma olen selles surmkindel. Või näevad midagi muud, mida mina ei näe. Või arvavad, et ma mõtlesin sellega midagi muud. Ja siis näiteks võtavad isiklikult ja solvuvad. Millegipärast juhtub seda viimast minuga kogu aeg. Käi siis ja seleta ja vabanda.
Kõige hullem on, kui pilt jätab ükskõikseks. Kui inimesed jalutavad mööda, viskavad pilgu peale ja liiguvad edasi.. Ja mõtlevad, et IIIIIIIIIGAV. Seda on valus pealt vaadata.
Iga kord, kui ma näen, et mingid tüübid seisavad mõne mu pildi ees ja sosistavad, tahaks neile selja taha hiilida, et pealt kuulata. Sellel näitusel aga ei pruugi ma isegi nendega ühes toas olla, et reaktsiooni kuulda. Absoluutselt KÕIK, kes mu tööd vaatavad, hakkavad kõva häälega naerma. Ma arvan, et see on hea, kuid päris kindel ei saa muidugi kunagi olla.
Ülejäänud piltide suhtes ma nii julge ei ole. Suuremat osa oma töödest ei näitaks ma võimalusel mitte kunagi mitte kellelegi.
Teiste inimeste maalidega on jälle teistsugused jamad. Täitsa lõpp, kuidas mõni inimene oma piltide pärast põeb:P
Käib ja vingub iga detaili kallal - küll ei sobi koht, kuhu ma tööd tahan panna, küll ei sobi valgustus jne. Seda avastatakse muidugi alles siis, kui kõik on juba valmis ja üleval.
Võõraste piltide kohta on nõme pressiteksti kirjutada. No kustkohast mina pean teadma, mida ta sellega öelda tahab? Kas ta üldse midagi mõtles? Eks sa kirjuta diipi teksti, kui sa oled ise näinud, et tyyp viskas pildi valmis täiesti lambist ja kogemata. Lihtsalt arvas, et äkki nii on lahe. Seda ju kirja ei pane.
Mõned loomeinimesed on jälle ilgelt salapärased ja ei ütle põhimõtteliselt viimase hetkeni oma töö pealkirja.
Või jäävad kolm päeva enne avamist teadmata kadunuks, kuigi lubasid pildi valmis maalida ja veel aidata üleski panna.
Eelviimasel minutil läheb ALATI midagi nässu. ALATI. Elektrisüsteem kärssab läbi näiteks. Pildid kukuvad kolinal seinast alla. Dataprojektori pirn põleb läbi (Tegelikult siiski kuumenes lihtsalt üle ja ma õnneks ikkagi ei pea seda osakonnale välja maksma hakkama.). Seda kõike on siis hea viimasel minutil korda seada ja sättida. Adrenaliini jätkub kauemaks.
Raha läheb ka palju ja mingite täiesti ootamatute asjade peale. Traat (19.90), teistsuguse traat, sest esimene oli liiga nõrk ja pildid kukkusid alla (19.90), dataprojektori puldi jaoks patareid (summa, mis mul meeles pole), mingid klambrid, millega elektrijuhtmeid kokku tõmmata (60 eeku!!!!), mustade kaantega märkmeraamat külalisteraamatuks (peaaegu 40 krooni), kontorinäts igasuguste siltide kinnitamiseks (18? raha), joogitopsid (23 krooni), 4 pakki küpsiseid ja 5 liitrit kalja (ei mäleta, palju läks), takso, sest ma ei jõudnud dataprojektorit käe otsas vedada (35 krooni), kolm pudelit Starteri energiajooki (magamine on laiskadele). Ja see läks mul ainult täna. Ilmselt jäi miski kahe silma vahele ka veel.
Koha juhatajal oli muidugi hullem. Tema ostis täna ntx 800 eegu eest lampe. Muude asjade hulgas.
Ja siis on kõik valmis. Ja õigeks ajaks! Ja kõik on nii ilus ja ideaalne, et ise ka ei usu.
Ja kohale tuleb siis peale autorite endi ja nende perekonnaliikmete umbes 5 inimest. Neist 2 kogemata (sest kolmapäeviti on Urus tavaliselt filmiõhtud). Külastajad jooksevad ruumid mõne minutiga läbi, võtavad küpsise ja lasevad jalga. Korraks hakkasin isegi kaaluma, kas ma vaataks filmi ka siis lõpuni, kui mitte keegi teine ei jääks. Ilmselt oleksin vaadanud küll. Aga nii tore ei oleks olnud. Ehk ongi tegemise protsess olulisem tulemusest? Vähemalt ma tean, mida ma promo osas valesti tegin. Ma ju ei teinudki seda eriti.
Reaalsus paneb mulle praegu käe õlale ja meenutab, et tegelikult ei koti peale minu kedagi ei tulemus ega protsess. Oluline on, et ma saan CV-sse näitustel esinemise rubriiki ühe rea juurde. Seda isegi juhul, kui mitte ühtegi inimest näitusel ei käi. See ei loe. :P Loodetvasti ma õpin kunagi selliseid ettevõtmisi (ja iseennast) mitte liiga tõsiselt võtma.
Homme hakkan kirjutama projekti sügiseseks näituseks koos Annaga Y-galeriis.
Ma lihtsalt ei jõua ära oodata! See on lihtsalt nii lahe ettevõtmine.
(Tegemist on ilmselgelt mingite hilisõhtuste masohhismiminutitega.)Suured tänud kõigile kes tulid ja olid ja aitasid. Te teate küll, kes te olete. -> PARIMAD!
