Ugly as hell

Selgus, et ma näen välja nagu Jaapani mees. Kus, kurat, on Angelina Jolie??? Kes, kurat, on takizawa hideaki???

Päris Porgand

Teste juhuks, kui pole millestki kirjutada.

Your Brain is Orange

Of all the brain types, yours is the quickest. You are usually thinking a mile a minute, and you could be thinking about anything at all. Your thoughts are often scattered and random - but they're also a lot of fun! You tend to spend a lot of time thinking about esoteric subjects, the meaning of life, and pop culture.

What Color Is Your Brain?

Uued tuttavad vs Väike Eluterve Paranoia

Olin eile J-l külas. Ta elab ühes vanas mahajäetud haiglakompleksis, mida üüritakse odavalt korteritena välja. Huvitav paik, natuke jube ka. Kõik need haiglakoridorid ja sildid ustel ja kohati isegi mahajäänud haiglakraam.

Vaatasime mingit lambikat asja netist ja hängisime niisama. Järsku koputati uksele. Ilmselt ylemise korruse vanaeit jälle kaebab helitugevuse yle. Noh, päris hiline õhtu oli juba ka...öörahu algab kell 11.

Läks J uksele asja klaarima. Kuulasin eemalt diivanilt, et vaidleb millegi üle. Et: ei ela siin mingit Evat. Aga võibolla elab mõnes teises korteris? Uksetagune jäi endale kindlaks. Et peab õige koht ja palati nummer olema. Ja tema ei tea midagi muud, kui et Eva peab seal olema.
Kutsuti siis lõpuks mind...et noh...proovida ju võib. Enne nagu ei seostanud üldse, et mul sellega võiks mingit pistmist olla.

Ukse taga seisis pikemat kasvu sale ja hästi ilus tüdruk. Ikka no väga kena. Üks kenamaid, keda olen näinud.
Selline kerge gooti- või emoteema. Ülipikad süsimustad juuksed, must silmameik, tumedad riided. Mingi rõngas lõuas.
Pimedas koridoris nägi ta välja nagu ehtne kummitus.
Surus mul kätt ja ütles: "Tere, Eva. Mina olen palatist nr. 135.""

??????????????????????????????????????????????????????????

Nojah, selgus, et see on yks neiu, kes mulle Orkutis on aegajalt mõistukõnelisi kommentaare jätnud. Ma olin kunagi tema ilusaid fotosid kiitnud. Ta siis vastas.

Crrt: "Ehh, tegelikult ma ei ela siin ju päriselt..."
Sia (tema nimi orkutis): "Ma TEAN..."
Crrt: "Tegelikult ma ei ela varsti üldse enam Tartus..."
Sia: "MA TEAN."
Crrt: "Ma ei suuda meelde tuletada, kas ma olen sind varem ka kusagil näinud."
Sia: "Mina ka mitte. Raamatukogus äkki?"

Selgus, et Sia oli kolinud sinna samasse kompleksi ja elas mööda koridori natuke maad edasi.
Et ta oli näinud (sic!) läbi akende, et J-l on maalid seinte peal...et ju vist kunstnik. Ja et tal on suitsukonid aknalaual (tegelikult jätavad neid kohalikud nilbed vanamehed, neist kirjutan mõni teine kord). Mõni peaks ikka hakkama kardinaid harrastama...

Sia vabandas ette ja taha, et ta nii hilja tülitanud oli, ja surus veelkord mu kätt. Ja läks siis minema. Palatisse nr. 135 ilmselt.

Mina ei saanud öö otsa rahulikult magada ja kirjutasin kojujõudes siia bloogi jutu jalgrattasõidust.

Sia

Varahommikune maniakaalsus ehk Lapsed! Proovige Seda Kodus!

Alates töötuks hakkamisest enam trenni jõudnud ei ole aga vahepeal ikka leian erinevaid viise oma vanade (sellest me praegu ei räägi!) kontide liigutamiseks. Näiteks sõidan rattaga.
Juhtus nii, et jäin eile õhtul ringi sõites paduvihma sisse ja pidin minema külla. Vihm lõppes alles öösel.

Seega.

Liiklusvahend: läbimärg jalgratas (Ettevaatust! Pidurid ei tööta eriti korralikult.)

Aeg: umbes kella kolme ja viie vahel öösel (või hommikul...kui ma koju jõudsin, siis päike juba tõusis).

Riietus: soovitavalt kerge ja soojemapoolne.

Koht: vabalt valitud marsruut Tartu linnas. Ise eelistan liikuda Tammelinnas, Karlovas, kesklinnas. Tammelinnaga lõpetades enamasti (loogiline ju?).

Kesklinn on tavaliselt peaaegu inimtühi, liiguvad üksikud hilja peale jäänud klubiinimesed ja tänavapuhastusautod. Ja taksod muidugi. Statoili piirkonda soovitan vältida, kultuurišokk on seal alati kindlustatud.
Pärast vihma on hästi hea värske õhk. Kiiresti sõitmine on sileda asfaldi peal kerge ja mõnus.

Mida enam Karlova poole, seda vähem klubiinimesi ja muid jõlkujaid kohtab - seal leiab rohkem ringiukerdavaid siile ja oma kassiasju ajavaid kasse. Taksosid on vähe ja tänavad kõvasti auklikumad. Pitsapood on juba kinni, kultuuršokki karta pole.
Sageli sõidan Sõbra Keskuse tagant üle raudtee ja olengi otse Tammelinnas. Riia maantee ei ole ka sellisel kellaajal just liiga liiklusrohke aga kipub olema selline sportlik - kogu aeg mäest üles.

Tammelinn on hämar ja vaikne. Kohati tilgub kõnnitee kohal kasvavate puude otsast vett kaela. Silma hakkas üks lömmisõidetud bemm aga omanikud vist juba magasid kusagil õndsat und. Siilidel on Tammelinnas omad rajad, tänavatel väga ringi ei kooserda. Kassid vahivad väravate alt ja aknalaudadelt. Neid on kõik kohad täis. Ja õunu. Neid vedeleb isegi kõnniteedel.
Kes peab kõnniteelt õunte korjamist pätsamiseks (leidub selliseid pedante :P), võtku oma aiast. Või minu aiast, mul on neid hirmsal kombel (aga mu isale ei ole hea mõte vahele jääda...teda äkki ei huvita, et ma lubasin, laseb kõik aias tuiajad auklikuks).

Annelinna ma väga sõitma ei ole sattunud, Supilinna ei viitsi, jääb teine kuidagi mu radadest eemale. Seal on tänavad ka rattaga sõitmiseks üsna noh...seikluslikud ilmselt. Aga peaks proovima teinekord.

Lisavidinad: näritud pooltoores õun? Neile, kel oma mõtetega igav hakkab, või kes vajavad sportlikumat rütmi, võiks ilmselt soovitada mingit muusikamängijat. Ise eelistan vaikust ja seda vähest tänavamüra, mis ikkagi olemas on.
Kaaluksin võibolla ka The Teaching Company loenguid, näiteks füüsikast (normaalselt niikuinii ei suudaks seda kuulata).
Fotokas on ka enamasti kaasas, kuigi öösel see va seep eriti head pilti ei tee.

Seltskond: sõidan tavaliselt üksinda. Seltsis oleks kindlasti teistmoodi. Segasem ilmselt. Jällegi, peaks proovima.

Pärast: kodus keskmine tass värsket&kuuma musta teed ja ettevaatlik venitus/ dušsˇ/ voodi? vist siiski mitte, energiat on liiga palju / internett/ hommikusöök/ hommik

Võimalikud variandid.

Kui keegi viitsiks kaasa sõita, viitsiks ma termosega teed kaasa võtta ja pärast kusagil päikesetõusu saatel seda manustada. Noh, näiteks.

Igal juhul peaks selliseid asju regulaarsemalt harrastama. Kuidagi hea on.

Ma lähen võtan nüüd selle duši ette. Sest tee sai otsa ja mingi väike niiske jahedus on ikka veel sees. Kuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuma duši, mõtelge :D

Puldis on rändomijumal ja räägib elu

Mingis kohas nägin 27 küsimust ja shuffle kasutamist. See juhtub siis, kui inimestel on liiga palju vaba aega, aga noh hiir it iiis:
1. How am I feeling today? Genialistid – “Leekiv Armastus“
Ja see ehk ongi hea või?

2. Will I get far in life? Zombies - “She's Not There”
Ee, life is what happens to you while you're busy making other plans?

3. Where will I get married? Genialistid - “Sõbrad”
Liiga varjatud sõnum vist;

4. What is my best friend’s Theme Song? Sheryl Crow – “Everyday is a Winding Road”
Kui just hr. Rändomjumal nii arvab

5. What is the Story of My Life? Phantom of the Opera - Angel of Music
Inside my mind? Tag on katki kusjuuers, tegelt on hoopis nimilugu. Hea, et “The Hills are alive” ei ole.

6. What was Highschool like? Counting Crows - Friend of the Devil
Oligi selline või?

7. How can I get ahead in life? Baz Luhrman - Everybody's Free
Hea, vähemasti pole midagi uut

8. What is the best thing about me? Ray Charles & Barbra Streisand -"Crying-time"
Eee, eeeee….

9. What is today going to be like? Gamma Ray – “Eagle”
Pigem lähen ära magama vmt.

10. What is in store for this week? Hans Zimmer – “Malibu”
Suhteliselt masendav kitarrilooke. Aga ma peangi hommikul maale minema….

11. What song describes my parents? Singer Vinger – “Sirts Oli Sire”
Höh!(Räme naer tagareast vmt)

12. To describe my Grandparents? Metallica – “Devil's Dance”
Mis värk selle deviliga on?

13. How is life going? Don MacLean – “American Pie”
I can still remember how that music used to make me smile…. (soon I’m gonna be a Jedi)

14. What song will they play at my Funeral? Guano Apes – “Maria”
Sellest ma väga aru ei saa jälle aga äkki neurootilisus sobib mu laibale.

15. How does the world see me? Allman Brothers Band – “Midnight Rider”
Kes kurat kantri mu arvutisse lahti lasi, ah?

16. Will I have a happy life? Tom Waits – “Telephone Call From Istanbul”
Will you sell me one of those if I shave my head?:D Väga meeldiv räuskamine seejuures.

17. What do my friends really think of me? Rondo Veneziano - “White Christmas”
Mina olengi valged jõulud!

18. Do people secretly lust after me? Blind – “Astronaut”
Sammbadi pliis teik mi houm.

19. How can I make myself happy? Procol Harum – “She Wandered Through the Garden Fence”
Vabalt, et kolan.

20. What should I do with my life? Liza Minelli – “Cabaret”
Ok, püüan ennast parandada.

21. Will I have children? Chris Isaac – “Wicked Game”
See lugu meeldib mulle umbes sama vähe, kui lapsed, see vist peaks midagi ütlema

22. What is some good advice for me? Jäääär – “Oma häda”
Peaks naistest mõtlema hakkama?

23. How will I be remembered? Enya – “Adiemus”
Saund oli võimas aga sisust ei saanud keegi aru....

24. What is my signature dance song? Natasha Bedingfield – “I Bruise Easily”
Kui sinikaid ei taha saada, siis ei tasu tantsida pigem.

25. What is my current theme song? Nirvana – “Floyd The Barber”
Orkester ei oska seda mängida, jätkab jubedate vikerviiside miksiga.

26. What does everyone else think of my current theme song is? Chris Rea – “The Road to Hell”
Elu ongi selline.

27. What type of men/women do you like? Robbie Williams – “Sin Sin Sin”
Hate sin not the sinner…

Üldine moraal on aga see, et ma võiks tagid korda teha. Lisaks võiks vigiseda ja halada ja õhinal seletada pikemalt sellistest asjadest nagu: kuidas on tagasi tööl olla(noandkeabi), Kosmotöll (niijanaa aga siiski kummitav), kolmest august ja vist ka ühest lõhest minu veenides (aia), roosadest keppidest (aitäh!), ultima thulest (raputav), kodumaisest estraadiklassikast ja selle mõjust vaimsele tervisele(võeh), vaikselt aga stabiilselt väljakujunevast alkoholismist(peaksmahajätma), midagi oli veel aga vana pea ei jaksa..

Yours truly,
E

ei kirjuta 7 fakti

Ma lihtsalt ei sa sellele pointile/pointlessisusele pihta räägin hoopis sellest, et eile oli reede ja tädipoeg, kes mind külastas, tahtis linnas käia ja muuseume avastada, sai isegi neid veidike avastatud.

Postimuuseum - mölapidamatusega tädi promob näitust postiteest Turkust Stockholmi. Kuigi õhku paiskub ülevoolavalt palju vaimustust ja informatsiooni, ei tule siiski peale tunnet filminukkude galeriist. Õhk polnud kuiv, mis on suur pluss.

Linnakodanikumuuseum - keegi Hiireke tuleb kuskilt, jagab piletid ja mingi mapi infoga, edasi tuleb ise hakkama saada. Tundus, nagu oleks teda veidike seganud. Selles muuseumis vist eriti midagi ei muutu, vähemasti pole seda olulisel määral juhtunud oma 10 aasta vältel. Showprogrammi pakkusid noored, kes tänaval ennast reidipilte tegid (blond neiu ja keskmisest kobedama fotoka ja statiiviga tüüp).

Botaanika aed - oma seitsmenda tartuselamise aasta alguses jõudsin lõpuks seal kaugemale kui palmikasvuhoone. Mõnus jalutus. Veidike tekitasid õudust vaid selles uues kasvuhoones oleva "teise korruse" põrand, mis oli põmst metallvõrk.

TÜ ajaloomuuseum ja tornid - luuravad muuseumitädid, läppunud muuseumiõhk, nõmemuusikafestival ehitusmeeste raadiost. Klassika. Tornides on muuseas sildi puudumisele vaatamata väljapääs ja sissepääs samas kohas kuigi suunamärgid näitavad midagi muud.

Zooloogiamuuseum - jõudes kohale 25 min enne sulgemist, sai kõigepealt muuseumieidelt nähvava meeldetuletuse, et nad sulgevad 16st ja Ülo Tuule nimelisi topiseid valgustavaid lampe hakati kustutama kohe peale seda, kui olime vitriinist möödunud. Kui seisime 5 viimase vitriini ees, kui kell oli ~15:55, hakkas tädi rääkima, et vaadake ikka rahulikult lõpuni, ma ei aja teid ära. Tuli tahtmine harjutada kingaviset. Kombeka vanurina jätsin selle triki siiski tegemata.

Põhjusmõtteliselt olin peale seda maratoni laip, külastamata jäi vanas anatoomikumis olev näitus. Mõni teine kord.

Viginat ka. Seljavalu on ropp asi muuseas, eriti kombineerituna halva mäluga, mille tõttu jääb valuvaigisti ostmata. Esmaspäevast tuleb jälle kontoritooli ja -treppe kulutada. Millal ma järelejäänud 3 nädalat ära puhkan, ah?

E

7 mitte just ylearu olulist fakti mu kohta

Suur tänu sulle, RDN, suur tänu tõepoolest! Mu töine hommikupoolik sai rikutud, sest hakkasin mõtlema oma elu tähtsusetute faktide peale. Näiteks:


1. Ma olen kogu oma elu elanud ühes majas.

(Vast mingi 2-3 kuud max kusagil mujal korraga.)
20 päeva pärast saab täpselt 25 aastat. Veerandsada.

Loodetavasti muutub see umbes lähema kuu aja jooksul. Eks näis...


2. Ma ei ole kunagi korralikult sisse astunud ühtegi kunstiõppeasutusse.

Lastekunstikooli lihtsalt läksin ma ühel päeval ja ütlesin, et tahan seal käia. Pandi mind siis kohe kolmandasse klassi, sest ma olin juba natuke liiga vana (12?13?), et päris algusest alustada.

Kõrgemasse ei saanud sisse, sellest lähemalt järgmises punktis.

Ülikoolis õppisin ametlikult eesti ja soome-ugri keeleteadust ja tegelikult isegi läbisin selle õppekava. Lõpetasin aga hoopis maalikunsti. Kiusu pärast suisa.

Praegu kandideerin EKA-sse magistrisse. Eks näis...


3. Ma ei saanud 2001. aastal sisse TKK-sse.

Pärast rääkis üks kohalik maalikunsti õppejõud (kes mu isa natuke tunneb) mu vanematele, et nad mingil juhul ei laseks (just nii ütleski) mul kunsti õppida. Et ma olevat lootusetu juhtum ja täiesti andetu. Mu vanemad olid muidugi hästi kurvad ja rääkisid minuga sellest. Siis, kui ma TÜ maaliosakonna olin lõpetanud.

2006. aastal muigasin korraks saatuse iroonia üle, kui minu maal riputati Tartu Kunstnike Liidu aastalõpunäitusel sellesama naisterahva töö kõrvale seina.

Minu poolest võis tal isegi õigus olla. On üsna tõenäoline, et ma olen mingi andetu käkk. Aga ma arvan, et ma ei lase sellel ennast segada tegemast asju, mida ma tahan teha :P Eks näis...


4. Kui ma olin neljaaastane, joonistasin ma kõigile inimestele kollase nina.

Sest silmad olid sinised ja suu oli punane. Loogiline ju!
Ja kui ma oma nime kirjutasin, siis tegin E-tähele võimalikult palju neid horisontaalseid kriipse. Kõik mu E-d nägid välja nagu kammid. Ma arvasin, et rohkem on parem ja õigem.

Kui üles leian, lisan ka tõestavat-illustreerivat pildimaterjali millalgi.


5. Olen 157 cm pikk.

Üheksandast klassist saadik olen kasvanud tervelt 1 cm!


6. Ma ei ole veredoonor.

Sest ma kardan paaniliselt nõeltega veenides surkimist.
Selline nõrganärvilisus hämmastab mu arstidest vanemaid ja mu arstidest vanavanemad keeravad kindlasti korduvalt hauas ringi, kui ma järjekordselt süstalt nähes minestama kukun.
(Kui mult on vahel vaja vereproovi võtta, siis lasen ennast alati lamama panna.)

Õnneks olen ma väike ja alakaaluline (enam vähem alati alla 50 kg), mis on hea käepärane vabandus, kui mõni ülientusiastlik maailmapäästja üritab mind veenda koos temaga verd andma tulema.

Kui ma vanaks ja paksuks lähen, tuleb ilmselt endale kollatõbi või diabeet külge sebida...


7. Arvan, et kõige olulisem asi on armastus (igasugune).

(Ema on sul hipi!)

Ja et parem on jäädagi otsima kui olla ilma.

Ja et otsida ei saa kellestki-kusagilt väljaspoolt ennast.

Tegelen seesuguste otsingutega vahel vabadel hetkedel ja unetutel varahommikutel.
Tänu töötu elustiilile on viimasel ajal selliseid mõttehetki rohkem saanud. Sellega võib lausa ära harjuda. Otsimine võib olla elustiil samamoodi kui armastamine. Ma arvan, et ma armastan otsida ;)


Tänan tähelepanu eest!
Nüüd on sul 7 fakti, millega sul pole midagi kasulikku peale hakata.

Kuna nii on kauniks kombeks ja et ma mitte üksinda igasuguste veidrustega ei tegeleks, paluks järgmised 7 fakti kirjutada kaaskurtjal ELIZAL, ANNA von ROOSAMANNAL ja KADIL PÕDRASALUST.